MInu Haiti.

Tarmo lapsepõlv möödus enamasti nii, et päeval oli ta vanaema ja vanaisaga aias, õppis aiatöid tegema, samas vanaema aidates. Õhtul kui ema koju tuli siis Tarmo läks talle vastu ja aitas tal kotte tassida, aga kahjuks vanaema ja vanaisa surid. Ja peale nende oli tal alles veel ema, kuid kahjuks juhtus nii, et peale ema seljaoperatsiooni oli juhtund nii, et arstiõe hooletuse pärast oli ema ära surnud, nüüd polnud Tarmol enam kedagi ja ta pidi iseseisvaks hakkama. Ta läks politseikooli, lõpetas selle ja edasi arenes see sinnamaani kuni sai ühe ÜRO eriliikme ihukaitsjaks, see viis ta Kosvosse, sõjakoldesse. Edasi seal läks ainult huvitavamaks. Edasi saadeti ta Haitisse ja kohtus seal paljude uute inimestega. Tarmo isegi ei teadnud kus Haiti täpselt asub.Haitil kohtus ta paljude huvitavate inimestega, kuid Port'au'Prince, linn kus ta oli, polnud nii täiuslik kui ta arvas, see oli täis auklike teid ja prügiseid rannaääri. Randa oleida oli pea võmatu, kuid 1,5 tunnine autosõit võis viia eraranda linnast väljas. Kui Tarmo juhuslikult oma ÜRO korteris paberitööd tegi, tundis ta kuidas põrand värisema hakkas ja järsku jooksis missioonikaaslane mööda koridori karjudes, GO,GO,GO. Tarmo tundis kuidas põrand ta jalge alt kadus ja järsku tundis kudas ta kukub, ja jõuab mõelda,"see on lõpp". Järsku kukkumine lõppes ja Tarmol polnud aimugi kui kaua ta peab seal rusude vahel olema niikaua kuni keegi ta leiab.
Kuid talle naeratas õnn ja ta oli ainuke kes pääses sellest õnnestuses eluga.